tukk tukk

Nagu ikka on mu elu kiire ja tegevust mul juba jagub.  Avastasin arvutist hunnikuga pilte asjadest mida ma olen viimase paari kuu jooksul teinud ja eks ma püüan neid nüüd varsti hakata postitusteks vormima. Hetkel natuke pilte minust( haaa) ja sellest millega ma olen hiljuti tegelenud.

Kõigepealt ma lõikasin omale ühel reede öösel tuka ette, mille üle mul nüüd on väga hea meel. Harjumine võttis aega, aga kuna mul oli kuni kuuenda klassini tukk, siis kõik oli ok.

Minu tavaline nädalavahetus, voodis lesimine ja kohati ka töö tegemine.

Nädal paar tagasi tehtud pilt, kus on näha minu lemmik koht minu kodus. Ma tunnen ennast alati inspireerituna kui ma vaatan oma seina ja kui ma saan sinna veel midagi lisada, siis ma tunnen ennast kohe väga hästi.

Fotod: Ardo Kaljuvee

Paar nädalat tagasi täpsemini naistepäeval toimus Taskus moeüritus Fashion meets Fitness, kuhu mind kutsutud oli. Üritus oli tore ja juua jagus, vahva oli ja naerda sai palju. Kõik oli väga hästi korraldatud ja kogu aeg toimus midagi ja rahvast oli ka hästi palju. Heavaheldus on käia mõnel natukene kinnisemal üritusel.

Kuu alguses olin ka paar päeva Tallinnas Noore Meistri asjus ja siis käisime ka Stagecraftis, mis oli nii nii inspireeriv ja tore. Pilt siis kostüümi tegijate ateljeest

Ringiga tagasi praegusse aega, nimelt reedel olin Rahva Raamatus ja ammutasin raamatutest natuke inspiratsiooni.

I wish someone told me

Olen terve see aasta, nii palju kui seda nüüd olnud on, iga nädal vähemalt ühe joonistuse enda jaoks teinud, ma ei tea kust mul selline tahtmine ja mõte tuli, aga mulle meeldib see. Juba praegu tunnen ennast paremini ja kõik edeneb jõudsasti. Ootan igapäev, et saaksin koju minna ja natuke nokitseda oma tööde kallal.

Nüüd sattusin sellise teksti jupi peale, mis on nii õige. Üks põhjus miks ma kunagi iseseisvalt midagi ei loonud  oligi see, et miski ei kukkunud nii välja nagu ma tahtsin ja ma arvasin, et mul puudub selline anne ja ma olen lihtsalt saamatu.

2012

On öö enne uut aastat, väljas sajab lund ja kõik on rahulik ja vaikne. Istun aknalaul küünlavalguses ja naudin aasta viimaseid hetki.
See aasta on olnud pikk, aga samas on kõik nii kiiresti läinud, aga üks mis kindel see aasta on minu jaoks kirjeldamatu. Nii palju on toimunud ...
Ma ei oskagi kuskilt alata, aasta esimesed kuud veetsin Soomes, kus ma õppisin ennast tõeliselt tundma ja mida aeg edasi, seda rohkem ma olen aru saanud milline inimene ma olen, loomulikult kõik on muutumises ja mina ka, aga ma tunnen end tõelisena, ma olen koguaeg see kes ma olen ja see on hea. Ma naudin elu kõiki hetki, olen aru saanud, et iga väiksemgi asi on tähtis ja kõigest tuleks rõõmu tundma. Olen õnnelikum ja rõõmsameelsem, kuigi ma suudan alalõpmata soiguda. Kõigel on oma põhjus, nii et targem on mõelda positiivsetele asjadele ja hinnata seda mis sul on.
Ega mu aasta pole nüüd ainult lust ja lillepidu ka olnud, aga ma olen halbadest, rasketest ja kurbadest aegadest üle saanud ja seda kindlasti tänu sõpradele. Pole võimalik seletada, kui tähtsad on inimesed su ümber, eriti need kellest hoolid ja kes sinust hoolivad. Inimesed lähevad ja tulevad, aga nii kaua kui nad on olemas, siis on targem seda nautida ja neile selgeks teha, et nad on sinu jaoks tähtsad.
Ma olen oma eluga rahul ja mul on tohutult vedanud, et saan elada nii nagu tahan, kuigi alati ma ei aita sellele ise piisavalt kaasa. Ehk ma suudan ennast uuel aastal kokkuvõtta ja veel rohkem panustada sellele, et mu unistused täide läheksid ja et mu elu liiguks samas joones edasi, ikka sinna kõrgemale, sinna kus ma tulevikus olla tahaks.
Pilte minu aastast:

Kuhu jalad viivad

Teinekord on hea lihtsalt istuda või jalutada ja samas mitte midagi teha. Minna kodust välja ilma mingisuguse põhjuse või plaanita ja lihtsalt oleskleda. Minna sinna kuhu jalad viivad, kuulata muusikat ja lasta tuulel juukseid sasida.

Kodus ja mamma ja papa juures

Olin nädalavahetusel kodus ja mis ma öelda oskan, kurb oli ja siiamaani on. Lihtsalt teadmine, et koht kus oled üleskasvanud ja 16 aastat oma elust elanud, ei tekita sus enam mingeid tundeid ja puudub igasugune kodune tunne, siis see võibki ainult kurb olla. Käisin linnas ja maal ringi ja lihtsalt mitte midagi, meenusid küll igasugused mälestused ja tunded, aga kõik oli siiski võõras, nagu oleksin kuskil külas olnud. Arvan, et see tunne vist ei muutu ka, kuna pole plaanis minna koju ja ennast seal uuesti sisse seada.
 Naljakas on mõelda selle aja peale, mis on olnud, sest ma mäletan nii hästi neid tundeid, mõtteid ja tegevusi, mida ma väiksena oma lemmikutes kohtades tundsin. Tahtsin iga pildi juurde kirjutada mälestustest, mis mul nende kohtadega meelde tuleb, aga see läheks liiga pikaks. Ehk teinekord, kui mul on tuju kirjutada võtan pildi ja teen eraldi postituse selle kohta.

Hea seegi, et mamma praemuna maitseb sama hästi ja samamoodi, nagu väiksena.

Esimene