Vaatasin päev või paar tagasi filmi 50/50, mis põhineb stsenaristi enda elul(Wikipediast lugesin). Võibolla, sellepärast see tunduski kuidagi lihtne, aga samas tõene ja südamesse minev. Kõik oligi kuidagi kergelt ja normaalselt kujutatud, täpselt nagu päris elus võikski olla. Filmi sisu ma ei hakka kirjeldama, kuna treiler räägib selle kõik korralikult ära.
Muidu film meeldis mulle, minu jaoks oli selline mõnus vaatamine, kui ma peaksin filmi paari sõnaga kirjeldama, siis see on südamlikult kurb kuigi oma jagu naljaks. Filmi ma soovitaks vaadata neil, kes tahavad mõnusalt aega veeta ja vaadata midagi rahulikku, ilma igasuguse kärata, selline rahuliku õhtupooliku film.
Üks vahva tseen filmist, kus Adam ja Kyle hävitavad maali(mis on tegelikult päris kena) ja ega ta hiljem nii hull välja ei näe.
Lugesin eelmine nädal Neil Gaimani raamatut "Tähetolm" ja täna avastasin juhuslikult ka 2007. aasta filmi sellest raamatust. Tähetolm on siis fantaasiarikas romantiline seiklusromaa. Tegevus toimub kohas nimega Müüriküla, koht on saanud nime müüri järgi, mis piirab küla. Müüri taga asub, aga täiesti omalaadne maailm, inimeste maailma poolt valvavad seda ööpäev läbi valvurid, kes ei lase ühtegi hingelist läbi. Trstiani isa, aga saab läbi müüri ava ja kohtub seal kena neiuga ja 9 kuu pärast lükatakse avast korvike välja, kus sees ongi Tristian. Aastaid hiljem, kui Tristian on noormeheks sirgunud meeldib talle tüdruk nimega Victoria, kes on nõus temaga abielluma, sel juhul, kui poiss toob talle tähe, mis on kahjuks kukkunud, aga teisele poole müüri. Tristian, kes on kõrvuni armunud ja ihaleb seikluste järgi lähebki retkele teisele poole müüri. Seal avastab ta, et täht on hoopis veetlev tütarlaps ja teda jahivad veel paar inimest taga. Tagasi teel Müürikülla ootavad Tristiani ja täht nimega Yvaine ees paljud seiklused. Aga nagu ikka on kõigel õnnelik lõpp ja nad abielluvad ja ohoo Tristian on veel tegelikult prints, nii et nad elavad õnnelikult elu lõpuni.
Kui raamat oli selline mõnus ja sujuv ja huvitav, nagu enamik fantaasia raamatuid on, siis film oli idootselt naljakas. Raamatule päris truu, välja arvatud lõpp ja osad kohad ja see tähendab omakorda, et raamat oli parem. Aga jah, ma soovitaks filmi nendele, kellele lihtsalt meeldib naerda idiootse filmi üle, mis on tegelikult väga armas. Ütleme nii, et kui mul peaks olema paha või kurb tuju, siis selline film teeb minul tuju heaks. Ma ei saa öelda, et film või raamat oleks halb olnud, üldse mitte, aga täiesti enneolematud need ka nüüd polnud, kuid siiski väga toredad. Filmis on väga ilusad looduse vaated ka.
Vaatasin eile eelmise aasta romantilist horror filmi "Let me in". See põhineb 2008-nda aasta Rootsi filmil "Let the right one in" ja see film oma korda sama nimelisel novellil. Uus filmi tehti sellepärast, et see jõuaks laieldasemale vaatajaskonnale, muidu pidid nad väga sarnased olema.
Film räägib 12 aastasest poisist keda kiusatakse koolis ning kellel tekib sõprus suhe vampiir lapsega, tegevus toimub New Mexicos kaheksakümnendate alguses. Film on kuidagi väga paeluv ja südamlik ning paneb sind sügavalt vaatama. Kindlasti ei ole see mingi järjekordne vampiiri film, kus kõik on ilusad ja head. Pigem vastupidi - palju verd, tapmist ja näitab vampiire koletistena nagu nad ongi. Minu arvates pearõhk ei olnud vampiiri teemal, vaid kahe lapse ennast ohverdaval sõprusel ja sellel kuidas nad tulevad eluga toime. Igatahes väga hea film oli, veel meeldis mulle filmi nö värvi toon, väga vähe erksust jättis mõnusalt vana tunde. See oli ka naljaks, et kuigi tegevust oli ja veel millist, siis film tundus siiski kuidagi rahulik. Näitlejad tegid ka väga head tööd, minu lemmik oli siis vampiiri mänginud tüdruk. Aga jah, soovitan vaadata, siis sellist natukene teistsugust filmi.
Leidsin ühel päeval ufode teemalise filmi ja kuna ma tõesti usun elusse kusagil mujal universumis, siis tekitas see minus kohest huvi. Film meeldis mulle isegi väga ja lähenemine tulnukate teemale oli natuke teine, kui teistel taolistel filmidel. Toodi välja palju näiteid asjadest mida inimesed lihtsalt ei suudaks iseseisvalt teha. Hästi huvitav oli ka see, et filmis näidata skulptuure,raamatuid, reljeefe ja kaljujooniseid, kus on kujutatud tulnukaid, astronaute, lendavaid laevu ja rakette. Terves filmis viidati väga paljudele asjadele, mida on väga kerge seostada eluga väljas pool maad. Üks lahedamaid mõttetid oli maiade kohta ja sellest kuidas nad järsku kümnenda sajandi paiku kadusid. Nimelt templites on seintel reljeefid, kus kujutatakse jumalat(inimesi ka) kosmose süstikutes(vägagi ära tuntav) ja loogiline järeldus ongi, et nad lihtsalt rändasid kosmosesse. Samuti näidati Lõuna- Ameerika mägedes paiknevaid arvatavaid ufode lennuvälju. Film oli minu jaoks paeluv ja ma soovitaksin eelkõige seda inimestele, kes usuvad elulsse kusagil mujal, sest teistele, kes ei usu tundub see lihtsalt ühe järjekordse peapesuna ja nad on edasi skeptilised.
Käisin Kariliniga kinos, kuna oli Yatsee(midagi taolist on) kolmapäev, siis pilet õhtusele seansile maksis 2.56. Alguses ma tahtsin minna vaatama Black Swani, aga kuna ma tegelikult olin seda näinud, siis otsustasin Kuninga Kõne kasuks ja Karilin tahtis seda ka väga näha.
Film kandideeris 7 kuldgloobusele ja sai vist lõpuks 4, igatahes see on super film!!! Tegevus toimus väga lühikese aja jooksul ja tegelikult mingeid suuri sündmusi ka ei toimunud. Kuid kõik oli filmitud ja kirjutatud nii, et mitte korrakski ei hakanud igav. Üks asi ,mis on veel pilku püüdev oli üldine miljöö- riided, majad,mööbel, autod, kõnepruuk, lihtsalt kõik. Näitlejad olid ka vapustavad, kõik tegid oma tööd suurepäraselt ja mitte millegi üle pole viriseda. See on tõesti film mida vaadaks üle ja üle ja üle jne ja hea tunne tekkis ka pärast filmi vaatamist:) Kui keegi pole arusaanud, kui väga tasub seda filmi vaatama minna, siis nüüd loodetavasti sai aru:D Mõnus, rahulik laupäevase vihmase hommiku film koos kohviga.
