Olin nädalavahetusel kodus ja mis ma öelda oskan, kurb oli ja siiamaani on. Lihtsalt teadmine, et koht kus oled üleskasvanud ja 16 aastat oma elust elanud, ei tekita sus enam mingeid tundeid ja puudub igasugune kodune tunne, siis see võibki ainult kurb olla. Käisin linnas ja maal ringi ja lihtsalt mitte midagi, meenusid küll igasugused mälestused ja tunded, aga kõik oli siiski võõras, nagu oleksin kuskil külas olnud. Arvan, et see tunne vist ei muutu ka, kuna pole plaanis minna koju ja ennast seal uuesti sisse seada.
Naljakas on mõelda selle aja peale, mis on olnud, sest ma mäletan nii hästi neid tundeid, mõtteid ja tegevusi, mida ma väiksena oma lemmikutes kohtades tundsin. Tahtsin iga pildi juurde kirjutada mälestustest, mis mul nende kohtadega meelde tuleb, aga see läheks liiga pikaks. Ehk teinekord, kui mul on tuju kirjutada võtan pildi ja teen eraldi postituse selle kohta.
Hea seegi, et mamma praemuna maitseb sama hästi ja samamoodi, nagu väiksena.
No comments:
Post a Comment