Jõe ääres

Olen viimasel ajal hakanud jalutamist üha rohkem nautima, võtan aeg ja sammun Emajõe kaldal. Nii on hea mõelda ja puhata või siis lihtsalt olla, ilme millegi peale mõtlematta ja vaadelda linna, jõge ja inimesi enda ümber.
Ma pole siia ammu midagi postitanud ja see ei ole sellepärast, et mul poleks tahtmist või et mul polekski millestki kirjutada. Mu mõtted ja tunded muutuvad pidevalt ja kui ma tahangi midagi mingil hetkel jagada, siis mul puudub võimalus selleks. Otsustasin, et kui tuleb mõni mõte mida tahan jagada, siis kirjutan selle üles ja eks ma hiljem vaatan, mis sellega teha.
Jätan kõik eelmise kuu asjad kõrvale, sest enda jaoks olen selle aja kokkuvõtnud, kui muutuste aeg. Hetkel ma ei oskagi paika panna, et kus ma seisan. Tunnen, et olen lihtsalt olemas, jälgin teiste elu ja lasen kõigel minna nii nagu peab.
Arvangi, et ma pole ennast kunagi tundnud nii, olemas "olevat". Ma ei oskagi öelda, kas ma olen rahul, õnnetu, rõõmus või energiline. Ma lihtsalt eksisteerin ja see on omamoodi tunne - täiesti teistsugune tunne.
Viimasel ajal mulle meeldibki olla väljas, ilma mingi kindla põhjusetta. Võtan koti ja lähen jõe äärde, istun seal nii kaua kui ilm läheb halvaks ja tulen siis koju tagasi. Seal on täielikult teine olemine, tunnen ent olevat kusagil mujal. Arvan, et olen hakanud nägema Tartu tõelist võlu ja mu suur minema saamise soov on hetkel kadunud. Siin on hea olla. Tore, et mul on veel vähemalt aasta siin olemiseks.